Kuidas on kohtuda bussis oma vana kallimaga? Nostalgiline ja muidugi ka natuke tüütu. Seda enam, et ilus aasatepikkune suhe on ammu ajamerre vajunud. Vahel kohtume veel ainult unenägudes. Täpsemalt siis ajamere voogavates lainetes. Võib öelda, et see suhe läks oma loomuliku lõpuni ja oli lõpuni ilus, kui just lõpetamise tüli väljaarvata. Palju naljakaid arusaamatusi. Ja nii ta läks. Aga vahel oma hinges igatsen teda siiski.
.................
Alati vees ja alati paljalt
saame me kaladega üheks
Sina minus ja mina sinus
Joon su huultelt
su salapära
ja nukrust,
päevalillenektarit
su keel tantsib mu suus
igavesti,
Aamen.
................
Jah päevalill. Jälle see päevalill. Lahendasingi mõistatuse.;)
Päevalille viisin ma täna Lillekese koolijuhatajale. Käisin seal koolis lepinguid sõlmimas. Kuulsused ujusid ümberringi ja mul oli nii piinlik, et pidin taas lepingule kirjutama, et olen töötu ja soovin tasuda väiksemat õppemaksu kui teised. Oli ju kool pannud suurelt välja ka sponsorluspaketid ja kõik võimalused peale ja ülemaksjatele. Niisiis tänu neile saab ka minu laps selles koolis käia. Ja koolijuhataja suurele südamele, mida pidi kehastama see meeletult suur päevalill. Aga tegelikult meelitas see hoopis vanad kallimad kohale...;)
.................
Pärast käisin kirikus ära ja panin tädi Maretile tema surma puhul küünla. Ta oli küll mehe sugulane, aga on jäänud meelde kui üks toredaimaid nende hulgast. Selline siiras, lihtne ja muidu kena inimene. Teiste sealsete paabulindude hulgas.
Vanalinnas on vahelduseks nii hea ringitiirutada. Palju sinna enam satubki. Lapse kooli tõttu peamiselt või venna juurde minnes.
Päev oli rõõmsameelne, nagu päevalill ja taevas siras suur siiras päike.
Mõistatuse lahendus on armastus.
