Et päevalill lõpuks ometi nüüd väljavahetada, pean ma minema edasi. Täna käisime siis hommikul ülimeeldivas lasteaiaotsingu komisjonis Pisikesega ja õhtul unustamatu Alexi Loovussalongis. Õhtu oli mõnus ja päikseline, ehkki aimdub juba ka natuke sügist. Homme on, aga tädi matused.
Nagu ütles vana sõber Tõnn Trubetsky ühes oma luuletuses:
Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole.
Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole.
Kui tuleb kord sügis meid enam siin pole.
Meid enam ei olegi siin.
....................
Me lahkume õhtul siit tähesüsteemist.
Me lahkume üldse siit ajast, siit skeemist
.................................
Siis meetrite, valguseaastate taha
Meist saatus ja elu ja surm jäävad maha.
Me läheme sinna, kus muresid pole.
Meid enam ei olegi siin.
/üks minu lemmiklugusid/
............................
Tõnuga kohtusime me siis kui ta polnud veel superkuulsaks saanud. See oli mingi loominguliste noorte laager,kuhu kutsus mind tookord Hr.Rudolf Rimmel. Ju siis Tõnn kui ,,vastkirjanduslik punkar,, tundis (samuti) värskelt selles keskkonnas end pisut ebamugavalt ja nii me siis kokku juhtusimegi. See oli väga eriline laager ses mõttes, et ma läksin sinna üksi, aga tulin tagasi mitmete uute sõprade ja tuttavatega. Öö oli meeletu. Sai sütelkõnnitud, ööläbi tantsitud,telgis romantiliselt armastatud. Mu kallim tuli mulle sinna järele ja me rändasime veel mitu ööd ja päeva, nagu hipid sinna, kuhu jalad viisid...
See on üks väga eriline vabaduse kogemus- kõndida täpselt sinna kuhu jalad viivad. Olete proovinud?
Aga Tõnu kinkis varsti mulle oma käsikirjalise luuletustega vihiku, kus seisid tollal pigem sellised reipad rütmid, nagu:
.......................
Vaevata.
Mul pole tõesti miskit kaevata
Kõik tuleb kätte ilma vaevata
Ja kõik on hea.
Helgemaks!
Ja taevas läheb üha selgemaks
Ja elu läheb üha helgemaks
Ja kõik on hea.
Keelatud!
Kõik halb on ammu ärakeelatud
Ja murepisar allaneelatud
Ja kõik on hea.
.....................
Või siis sellised nagu:
....................
Appi, ma vajan armastust,
ma tahan jällegi olla su...
......................
Ja meie pikad vestlused anarhia teemadel, mina sellest kaugel, nagu kuu päikesest...:) Ja lõpuks paar kontserti, kus ta esines ja ma tundsin, mis tunne on olla punkstaari pruut...:))) Naljakad mälestused. Nostalgilised ja väga-väga kauged. Ja lõpuks must ikka vaatamata pingelisele harimistööle punkarit ei saanudki!
See oli aasta 1986. Ja äkki oligi? Mina olin siis igatahes ,,viimane taks,, ehk 22.
Esimene (pojake) oli mul kahene ja mina ise vaba nagu lind.
Miks see kõik mulle praegu meenus? Ilmselt seepärast, et jäin oma vanu pilte vaatama ja tunnetasin südames ning tiibades aja lennukiirust. Ja noorus ei tulevat teatavasti mitte kunagi tagasi.
..............
Lõppu veel üks endaoma:
.............
Pime pidu
me silmades
liiguvad hinged
ihulik armastus
kusagil lõppenud ilmades
palehigi ja põhjatuul
kõledal taevalagendikul
seisad sina
silmad saatusevirveid täis
