Eile rõõmustas mind väike teenistus ühe sõbraliku vestlusringi näol tablettidest ja valuvaigistitest.
Täna käisin varahommikul Loovussalongis loovtantsu tunnis.
Õpetajaks oli koreograafiat studeerinud üks väga nunnu proua, kes pakkus nii aeroobikat, võimlemist, tempot kui ka vaimset meditatsiooni, teadmisi ning toetavat grupitööd. See oli esimene kord peale kevadisi selja ja jalavalusid nii tempokalt tantsida. Ma loodan, et ma endale suurt liiga ei teinud. Õpetaja oli tõesti armas ja väga kena inimene, aga ma ei tea kas julgen tervise tõttu rohkem osaleda. Tunni lõpetas sõbralik usalduse ja ühtsuse ring kõikide osalejate heade soovidega. Meditatsioonis kohtusin oma surnud vanematega ning tänasin neid praeguse eest, samuti kõndisin oma lähedastega üle sillerdava mere...;)
Kojutulles kohtasin üle hulga aja Mohammedi, kelle poes mõne aasta eest sai Egiptuse träni müüdud. Kuigi Egiptuse templid jätavad mind suht ükskõikseks, võlub mind sealne loodus(korallrannad) ja sealne salapärane träni, nagu :majesteetlikud kassid, papüüruspildid,kaamelid, püramiidid, Nofretete pead ja muu selline väga. Mohammed ise on ka imekena noormees, tegelikult küll juba vist kolmekümnetuuris, kuid mõjub kahekümnesena. Kahjuks ei ole mu inglise keel nii hea, et me üksteisest liiga hästi oleks arusaanud.
Lugesin läbi ka Sarah Macdonaldi ,, Püha lehma, ehk seikluse India moodi,,. Kui algul ei saanud ma vedama ja lugesin üle lehe, siis pärast ei saanud ma enam pidama ja lugesin kõiki lehti täieliku naudinguga. Omamoodi vahva laiem kultuuride haare ja lisaks ka tõestisündinud muljed, kirjutatud hea huumori võtmes.
Vihma ei tulnud ikka veel..., õhkan, nagu kõrbeelanik. Homme on ehk juba palju parem päev. Pidage vastu, sõbrad!
