Ei ole minust võitlejat, ma võitlema ei asu,
heateo eest ma ei vaja vaevatasu.
Ma võitlusväljal võiksin trööstida ja siduda ka haavatute haavu
ja hiljem võitlusest võin lugulaule luua
ning sõjavälja kohal olnud kauni loojangu
võin teieni ma tuua.
Ma olen vaatleja kui tuul, on rumal sekkuda kui kusagil on
vaenu,
ma pigem kuulan paranenud haavatute naeru.
Ma olen lohutaja, lepitaja, preester...
Ja minu hing on unenäkku
kirjutatud eeter.
...............
Sa ütlesid kord,
et meie kaks pole
siitilmast.
Võibolla
oli sul isegi õigus---
Ma uinun igal öösel kell kolm
ja seejärel vajan ma kümme tundi und,
ma naudin unenägusid
ja tunnen end seal vägagi koduselt.
Ma kannan mõnikord ikka veel patse
,,vanaema õunapuu otsas,,...
Ma suudan ikka veel üllatuda.
Ma teostan kõik oma unelmad.
Mu tütreke kallistab mind päevast päeva,
nagu oleksin ma täiesti asendamatu.
Ma olen õnnelik.
