Mul juhtus üleeile õhtul taaskord see pearinglushäire tulema. No tunne on selline nagu jokkis olles vahetult enne ja pohmaka alguses.
Pea keerleb nagu karussellil, eriti hull on kui silmad kinni panna ja muidugi ei saa siis ka asendit vahetada, muidu läheb üha hullemaks. Asi kulmineerub siis oksendamisega, mis on ka väga jube ja nõrkusega.
Aasta-paari eest juhtus minuga sama lugu. Uni ja puhkus aitab.
Eilsest olen juba terve.
Ehk mõjutas mind aga hoopis see tuhapilv, mis just samal ajal Eesti kohale jõudis või ka RM nägemine ,,must nõid,,...:)
Laupäeval siis jälle üks tore rabakanade tants ja tagaajamine Lohusalus. Tegime ka tuld, ehkki oli meeletu tuul, ja pärast küpsetasime sellel sardellikesi ,,lapse rõõm,,. Krookused ja sillad õitsesid! Tekitasime isegi silladest ühe väikse uue iluelemendi ehk peenra meie ehitustandri äärealale. Minnes kuulasime psühhodeelset kitarri, tulles aga Amelied, mille kohta isegi Liisu ütles, et temale see muusika meeldib.
Sain ka viimase elektriravi seljale, kuid öösel ikka selg valutas. Ilmselt on ta elektriravist juba immuunseks muutunud ja tuleb mõnda muud raviviisi proovida, siis külmaravi näiteks. Aga eks näis. Nina samuti luriseb meil kõigil ja kurk kriibib.
Arstide juures käimisest on juba täielik siiber!
Peaks jälle natuke kirjandust kirjutama...;)Igapäevaelu on hall ja igav nagu kevadine porilomp mudasel teel.
Oh seda kevadet!
