Viimasel ajal on taas mu elus ette tulnud niiöelda ,,kaotatud päevi,, kui tegutsen öösel ja magan siis järgmise päeva täiesti maha. Päikest näen varahommikul ja kuulen ka lindude imelist hõiskamist, kuid järgmisena ärkan ma õhtul kui päike hakkab juba loojuma ja nii paha tunne on. Pea on tihti uimane, selg haige ja kuidagi ei saa õhtut käima. Nii kordan endale taas, et ei tohi neist öistest ülevalolemistest liigselt sõltuda. Õige ,,päev,, on ikkagi päevasel ajal.
Päeva täidavad mitmed koolitused Töötute klubides- kõlab ju stiilselt- ja kohtumised uute ja põnevate inimestega. Kes iganes siis ka praegusel ajal ,,meie ridadesse kuuluvad või ei kuulu,, ütlen nagu tulisilmne revolutsionäär. Meil on kõiki kirjanikest ja filossoofidest juristide ja tippjuhtideni välja! ;)
Viimasel ajal on Tallinnas hoogustunud ka villatekkide müüjate tegevus, sest selle märtsikuu jooksul on mind juba kolm head sõpra-tuttavat kaasakutsunud. Algul otsustasin sõrad vastu ajada, et aegade eest on ikka käidud ka, aga lõpuks mõtlesin ikkagi vooluga kaasa minna. Saab ju meeldivas seltskonnas tasuta head ja paremat mekkida ja kaamelikarva silitada, millesse ma ikka tõeliselt äraarmusin. Küll mitte tema hinnasse, mis on aukartustäratav. Igatahes kui see kaamelivillane tekk mulle ümber keha keerati, siis kadus pidev piinav seljavalu kohe nagu peoga pühitult. Tundus nagu suht uskumatu, aga tõsi.
Teistpidi võttes oli peale eilset pidusööki Susi hotellis mu kaal juba 82 kilo ja ma olen täielikku kaalutõusu paanikasse sattunud. Esimese paugu pani peale haiguseaegset kerget allavõttu Liisu 5. sünnipäeva tort ja nüüd siis see ohjeldamatu ,,tekitoitumine,,. Hästi, ma liialdan. Tegu on ju vaid kerge mõnusa prae ja kohviga, ei muud. Äkki ongi põhjuseks hoopis uue jääaja lähenemine, mida mu organism ette tunnetab ja nüüd intensiivselt varusid kogub? Ha-ha-haaa...;)
Lapselapse külaskäik viis ka korteri uude kaosesse ja pean end taas pingutama, et suurpuhastustega tempos püsida. Ei taha ju kogu ilusat kevadet toas passida ja koristada. Aga järg kipub ikkagi eest ärapõgenema ja vanker liigub vaevaliselt õndsuse poole.
Olen ikka veel ,,Töötukassa vang,, kuid ees on siiski üks huvitav arhiivialane töövestlus, mis sunnib mind selles vallas uusi maailmu avastama ja uksi paotama.
Pean ütlema, et hakkan seda eluetappi üha enam nautima ja veidrat hetkeseisu- lenneldes taeva ja maa vahel- üha rohkem usaldama. Ütleme nii, et ma tean, et kõik lõpeb ühel hetkel paremini kui üldse loota julgesin.
