Werner ärkab sinises maailmas. Paks udu katab kogu maailma kus ta viibib... See on nagu inglise õudukates, kuid samas on seal kuidagi väga kerge olla ja hingata. Õhk on troopiliselt selge ja virvendav. Sinisel planeedil ei paista elumärke olevat. Taamal säravad vaid sinised väljad. Lähemal vaatlusel paistab siniuttu mähkunud linnataoline moodustis. Või on need pigem mingid kõrbeehitised. Werner tõuseb püsti, kuid ta avastab, et ta jalad tõusevad iseenesest õhku. Ta lendab madalal maa kohal. See on udude linn. Kuskil voogab vete muusika, nähtamatud kosed, lummade linn. Kui mees on pisut juba maakohal heljunud, jalad vaevu maad puudutamas tunneb ta, et tahab siiski kedagi ülesleida, kellelegi järgneda, mingile saladusele jälile saada. Ta on sattunud segadusse. Aga see on helge segadus.
Ta liigub kuskile tuulte vuhinal ja helinal. Kuid ometi ei saa ta mingit vastust oma saladusele jälile jõuda. Sinine ulmeline maailm koos minutite tiksumisega ja ta on jälle kodus.Veider sümbioos...
...................................
Werner ärkab seepeale, et ta kõnnib oma kodulinnas ja täpselt mööda Harju tänavat. Korraga hakkab toimuma tema ümber midagi seletamatut. Inimesed hakkavad minestama ja vajuvad kokku, nagu tühjaksläinud õhupallid. Selle üldise ja massilise kokkuvajumise keskel teab mees korraga iseenesest, et on alanud tuumasõda, aga väljas sirub ilus kevadpäike. Mees ei esita enam üleliigseid küsimusi, kuna see inimeste kokkuvajumine on nii lihtne, ilus ja enesestmõistetav. Nii pidigi see ju kõik lõpuks minema. Werner tajub, kuidas temagi kehast hakkab tasapisi ramm kaduma, eluke lahkuma ja hing ripubki juba niidiga kaelas. Ta libiseb õhkõrnalt, ei, mitte kuhugi diivanipatjadele, vaid tolmustele maanteekividele. See on meeldiv surm, ta ei tunne üldse valu, ega mingit muud ebamugavustunnet. Korraga kuuleb ta kuskilt hõiget: ,,Tere, sina ka siin! Mis siin üldse toimub?,, Tema kooliõde ja hea sõbratar Kersti on tema kohal, nagu üks tiivuline ingel, nagu üks rõõmsa naeratusega ja särava näoga vaim, kes teda kaasa kutsub. Tal ei ole keha, ainult nägu ja tiivad ja ta pole maisest materjalist tehtud. Kersti on ilus ja ahvatlev nagu alati, temas on lumma. Werner püüab talle heitunult seletada mida ta teab. Tule kaasa, läheme ära, kutsub Kersti veelkorra ja nad heljuvad koos üha ülespoole, teistesse sfääridesse... Ta keha muutub korraga läbipaistvaks ja olematuks. Nii lihtsalt see kõik käibki, jõuab veel mehe peast läbi käia, enne kui ta unest päriselt ärkab ja end toimunust värskeksraputades voodist välja hüppab.
