Hetkel tegelen nende kahe teemaga.
Palavus tahab tappa (Tallinnas ligi 30 kraadi juba täna), aga kuidagi tuleb temaga ikkagi toime tulla. Ja vaesus uputab mind üle mõnede teemade kaudu, millega viimasel ajal kokkupuutun. Kasvõi siis esmaspäevane praktika koduhoolduses, kus nägin nii väärikat kui ka väga ebaväärikat vananemist. Väärituma poole pealt üks natukene segi vanur, kelle korter on nii pahna täis, et tal seal endal enam tibagi ruumi pole. Ämblikuvõrgud täidavad (otsekui pildil Kalevipoeg põrgus) ta tillukest korterit, kuid keegi ei suuda teha seda viimast sammu, et võimaldada tal vanadekodusse ümberkolida. Oli õnneks ka imehäid näiteid, kus vanuri korter on ülipuhas, armas ja kena, kas siis tema enda või lähedaste abiga.
Teine osa kokkupuutest vaesusega puudutab Charlie Chaplinit ja tema raamatut: ,, Chaplini elu,, kus on nii palju kurba ja ehedat vaesust, et see tundub lausa uskumatu ja ebaaus. Ometi ujub Charlie sellest puhtalt välja, ta on võitleja hingega. Koomik oli mu isa põlvkonnakaaslane ja lemmik. Ja siit puges ta ka minu hinge. Loo lõppu unustamatuid mõtteid temalt endalt.
.............................
MEELEKINDEL LAPS
Isegi siis, kui olin vaeslaste kodus, isegi siis,kui hulkusin süüaotsides tänavatel, pidasin ma ennast maailma parimaks näitlejaks. Küllap tundsin seda ülevoolavat elevust, mis tuleb ülimast enesekindlusest. Ilma selleta ootab ees ainult lüüasaamine.
/Chaplin/
........................
,, ELU ON LÄHEMAL PILGUL TRAGÖÖDIA, KUID KAUGELT VAADATES KOMÖÖDIA.,,
Kõlab ehk paradoksaalselt, kuid komöödiat luues sünnib nali traagikast, sest mis see nali muud on kui väljakutse saatusele : kui me oma abituses ei naeraks loodusjõududele näkku, kaotaksime arvatavasti mõistuse.
/Chaplin/
.........................
,, Jumal küll Tommy, kas pole hale, kas pole hirmus? Need vaesekesed kogunevad minu ümber, hüüavad: Jumal õnnistagu sind, Charlie!, tahavad mu kuube katsuda, naeravad ja valavad koguni pisaraid - ma olen seda oma silmaga näind kui neil õnnestub mu kätt puudutada. Ja miks? Miks? Sellepärast, et ma panin nad naerma. Sellepärast, et ma tegin neil meele rõõmsaks. Otsekui oleks ma Jeesus Kristus, kes nad surnust äratas? Ah? Säh sulle siis!,,
/Chaplin/
