KERSTI KREISMANN: Maksimum, millest julgesin unistada, oli see, et saaksin Kirjanike Majas publiku ees luuletusi lugeda.
Eile lugesin läbi Kersti Kreismanni elulooraamatu: ,,Paljajalu kõrrepõllul,,. Sain niipalju teada, mida varem ei teadnud.
Kasvõi siis sidemed Viidingu ja Undiga.
Siia mõned nopped Viidingult:
Nüüd hele päike tõuseb horisondilt
koos sirjega me põgeneme Tondilt
sääl armastuse rada upub vihma
ja elu tuli kõrvetab mu magu
kõik näitlejad need surevad kui kanad
kui rinda veetud viimne künnivagu
ja südamed on tuhat aastat vanad
ei maksa mulle atamani sõnad
ja komissari habemeta lõug
mu kallis öö kus sädelevad mõned
ei lõpe iial nagu meie tõug
..........................
Väikesele Andresele (Kersti pojale)
Ei vasta põhjamaisuskujutlusele
blond viiking, kes on ülisensuaalne
Ta läheb suvel tundmatule maale,
mis vastab vanemate vanausule.
Ei, me ei ela teda sundides.
Kas silmadeski tekib aastaringe?
Kui teaks mis hingus läbistab ta hinge,
mis tuul ta nelja aasta tundides.
Saad suureks, mõistad, kes on olnud Kaja-
üks väike tüdruk, kivilinnavaim.
Saad teada, kus on Mati Undi Maja.
Miks sügisaster on ta lemmiktaim.
................................
Prilli-Kersti- Pöial Liisi
sõitis sügisel Tiflisi
Ruusias ammu teda tunti
ei sääl meenutatud Unti
Kõige rohkem kili-kili
tegi talle Džugasvili
See grusiin on keevaline
ära parem ligi mine
Kui sa talle kätte puutud
haarem-naiseks peagi muutud
laual fruktid, veini pläsku
täidad seal grusiini käsku
Noorsooteatrile adjöö
ise oma suppi söö!
