Vahepeal on taas mõned kaunid päevad ajamerre voolanud.
Täna olin kõige ilusamas ja klassikalisemas kõrge stiili saalis, kus inglitiibu lehvib ja muistseid vetehaldjaid. Päev oli ka vaikne ja kena, kuid õhtuks väsisid jalad ikka nii kohutavalt ära, et tuli enne kaks tundi pikutada kui jaksas koeraga välja jooksma minna. Kõhutuulest kirjutada tundub kuidagi kuidagi kohatu sellel imekaunil õitsemise ajal.
Kuid kirumine, mis tõesti nagu naiste ,,sugutegevuse,, hulka kuulub, rikub õhku ilmselt kõhutuulega samal kombel.
Endal võib ehk isegi korraks kergem hakata, kuid ümbritseval on pikka aega ebameeldiv. Muidugi on ka sellel tegevusel õhkõrnad piirid, nagu pornol ja erootikalgi. Kus algab ,,andmine,, ja kus lõppeb näiteks analüüsimine või arutlemine. Igatahes ei kuulu kirumise juurde kindlasti ka mõnede positiivsete külgede nägemine objektil, ehk siis kirutaval. Veelgi vähem enda kirutava nahka panemine ja mõista püüdmine. Mulle ikka meeldis vanasti see lause, et enne mõista kui hakkad hukkamõistma. Mõista saab ka mõrtsukat, rääkimata siis teistsuguse mõtlemise või elustiiliga inimesest, keda me tegelikult õieti ei tunnegi.;)
Tööjuures pensionäride keskel käib sama, koguaeg kirub keegi kedagi taga ja nii ongi. Õnneks on seal ka hulk boheemlasi, kelle kirumisi on hulka huvitavam ja naljakam kuulda kui ülejäänute omi. Ja meil kõigil on oma väiksed kiiksud! ;)
Ühesõnaga on nädal kenasti lõpetatud.
Reedel tutvusin ühe toreda uue praktikajuhendajaga, kes oli mulle üsna palju nagu hingesugulane ja tegime ka palju loovteraapilisi asju. Ta oli kuidagi mõnusalt ,,maast lahti,, ja natuke lennus. Ehkki enda kõrval eelistan tihtipeale just veidi enam kahe jalaga maas olevaid inimesi. Aga õppisin ma palju.
Eile jälle käisime Lohusalus, niitsime muru ja kuulasime kõrvalaiast pidulikku eesti koorilaulu, ilmselt oli seal mõnel koorimuusikul suur juubel. Sammy taksik-naksik tegi tutvust endast mitu korda suurema sõbraliku helekollase hundikoeraga.
Need suured linnud(valgel sulestikul natuke tumerohelist ja punast) lendasid jälle kõrvalaia avarustesse ja jalutasid seal pidulikult ringi, nagu roosad luiged sõbrakese fantaasiaromaanis. Andes nagu märku, et nad on lähedal, et nad on olemas.
Kokkuvõttes valitseb looduses minu lemmikaastaaeg, kuid tööelus on selline suhteliselt pingeline graafik.
Loodetavasti saab peagi algava sessiga see suurem rutt mööda ning jõuab ka midagi puhkamise või loomingu moodi ette võtta.
Vaadates kogu aeg ülihead kunsti, hakkab kasvama igatsus maalimise järele. Ja see üha kasvab. Aga ajameri, see ootab sind vaid ühe hetke, sest kõik ongi ju ainult hetkes peidus. Hetk kannab endas tänast ja igavikku. Täna oli taas üks kummaline ,,Kumu,, hetk keset kumavat kevadet...
