Vaatan kalendrisse ja vaatan õue. Õues näen, et poja 27. sünnipäev mai algul läheneb, sest loodus hakkab kuidagi roheliseks tõmbuma. Kalendrist näen, et mehel on tulemas seega kohe 50. juubel mille tähistamiseks mul kuidagi raha pole. Aga ka muidu tuleb kogu maikuu väga tiheda rühkimise tähe all. Algul rõõmsalt kutseeksam, siis veel rõõmsamalt praktika hooldekodus ja siis vaikselt uus töökoht. Ja lõpuks veel viimane sess enne sügist, mille jooksul peavad meil kõik ülesanded tehtud olema, et esimest kooliaastat ära lõpetada. Vaatame, mis toimuma hakkab. Esialgu tundub, et arutult kiire.
Lõpetuseks hüüan veel hüvasti Sai Babale, parem hilja kui mitte kunagi. Parim lugu temast oli skeptik.ee-s.
http://www.skeptik.ee/index.php/2011/04/25/sai-baba-valetas/
Ja eriti veel see lõpulause, mis tundus küll suisa uskumatu...
,,Ka Gunnar Aarma rääkis kavatsusest elada 96 aastaseks. Ta suri samuti 84 aastasena. Aga Gunnar Aarma ei nimetanud end kunagi jumalaks.,,
Kunagi oli Sai Baba ka minu Jumal, aga mitte kauem kuni raamatuni: ,,Klouni maski taga,,. Siis läksid mu silmad lahti. Aga igatahes oli ta vähemalt hea kloun.
