Eks ideaali poole püüdle me kõik omamoodi.
Aga samas on ikkagi alati võimalik arvestada ka sellega, et üks faktor on teisega kompenseeritav, nagu näiteks keha üld soojuse puhul. Külm talv, aga mütsi pole või on saapad õhukesed või kindad puudu, saab panna käed taskusse, tõmmata krae üles või panna kapuutsi või sokid saapa sisse jne... Sama ka elus. loeb ka see paindlikkus, palju saan selle tööga siduda oma hobid, palju saab näiteks ,,töö sees, töö ajal,, oma asju ajada,oma mõtteid mõelda, kas saan vajadusel pool kohta ja pidevalt õpingutel ära käia? jne.Mis meeleolu mind tööl saadab, kas pidev ja kurnav stress või ma just seda vajangi kui võitlusmomenti, et ,,väike võistlus las olla igas päevas,, jne? Nii, et siit ma tahangi öelda, et mis kellelgi kuklasse tiksuma jääb mingi töökoha puhul on suhteline. Teine on siis muidugi võimaluste pool. Mida ma ikka tegelikult suudaksin üldse saada? Kui olen näiteks arst, siis on loogiline, et minu võimalused tööturul unistada on hoopistükis teised kui näiteks koristajal. Ja muidugi vanus loeb ja mis iganes...
Kui ma oleks suur naine, selg korras ja ingliskeel suus, võiks ju tõesti Inglismaal rõõmsalt hooldustööd teha, nagu Maria praegu. Ka raha pärast kui on võetud õppelaene ja muid. Mul hetkel mingeid laene pole ja ei võta ka. Vastutust tööjuures pigem ei tahaks, olen tüdinud võitlemast, kuigi pole seda tegevust kunagi armastanud...
..........................
PS. See Veerpalu juhutum meenutab mulle kunagist aega pimedal nõukaajal kui päevade ajal Wassermanni proovi andsin ja see tervisenäitude tõttu positiivseks osutus. Vaata, et pannakse vangi, täitsa kurjategija tunne oli, kuigi pärast selgus, et kõik korras...:)
