Loen ja loen seda Ylviö värki, aga see ei haara kuidagi üldse kaasa ja seepärast liigub ka väga aeglaselt edasi. Samas on paljud kirjeldused väga võimsalt jõulised, ilusad ja suurejoonelised. Tegelikult võikski siin ainult kirjeldustest elada. Aga ei, peab kuulama ka mitte nii tugevaid dialooge ja hordide üle ulatuvat ajaloolist supermorgaanat.
Teisalt on kirjaniku tase kõvati tõusnud, filigraansus kasvanud, tunned nagu kohe suurmehe aurat raamatu kohal.
Eks nende sõnadega ole vist ka nii, et vähem on rohkem ja selles mõttes on romaan nagu eriti nõudlik zanr.
Ehk peale sessi saan selle raamatu ka lõpetatud. Lihtsam on kritiseerida kui ise järgi teha, aga ise sa ju palusid...;)
.............................
Sessi algus on olnud suht tüütu. Suurem osa ajast käib üks jutumull lapsiklihtsate teemade ümber. Ei ole selliseid teadlasetüüpi õppejõude. See on vist ka kooli vaimsuse süü. Ilmselt oli minu ,,kukkumine,, võrdluste osas arstiteaduslikelt teaduskonverentsidelt meditsiiniajakirjanikuna ja Tallinna Ülikooli üliõpilasena või ka reaalkooli raamatukogu juhatajana atmosfääri osas liiga kõrgelt. Aga küll ma hakkama saan. Tahan seda reaalsust praegu kogeda ja mul on seda paberit vaja.
...............
Ei saa korjata endale
ranna kõiki ilusaid
merikarpe.
Saab korjata
ainult mõned,
ja nad on
seda ilusamad,
mida vähem neid on.
(Anne Morrow Lindbergh (1906-2001)
