Lõpuks ometi üks mõnus soe ja täiesti kodune nädalalõpp, kus sai teostada hulga ammuseid unistusi. Mõned kapid ümbertõstetud. Mõned arvutisüsteemid paremini paikapandud. Mõned pildid seinaleriputatud... Ja nii edasi ja tagasi. Pisike ei taha üldse, et ma kuskile äralähen ja tema mahajätan, loe koju jätan. Nii kätkevad mu üksi väljaskäimised ikka hulka süümekaid. Ise ma ju tean kui hea ja kallis see aeg on kui laps on veel viiene- nii tark, terane ja usin ja ikka veel nii emme põllepaeltes kinni.
Ja see lendavate kõrvadega koer, kes paneb mind suisa ärile nimega ,,koerakasvatus,, mõtlema. Ehkki ma ei tea kas naabrid kannataksid seda heledat haukumist välja. Juba üks koergi teeb kõvasti häält!
Teise poole ajast tegelesin oma nelja ,,eksamifilmiga,,. Täiustasin, lihvisin ja kaunistasin neid teemante- ees on veel mitu arhiiviskäiku kuni kõik ordnungis.
Ja siis sain sõbrakeselt ühe prantsuse keelse kirja, mis algas sõnadega: Tiiu, mon amour, ma belle amie! Ja lõppes sõnadega : Avec congratulations respectueuses... Ja nii ta siis asetaski oma järjekordse oopuse ning suurvormi mu jalge ette. Kui sõnatäpne olla.;)
Öösiti, nagu näiteks praegu, on kaseoksad akna taga nii nõiduslikult härmatanud, kuid päevaks see lumm sulab. Nii, et fotosilma ette ma ikka veel igatsen midagi. Talvist...
Uue nädalaga peaks siis saama lõpule minu panus Filmikoolitusse ja viimane ettevalmistus Hoolduskoolituseks- paar referaati vaja nagu seelikust väljakeerutada. No nagu nii muuseas.
Ja tuleval nädalalõpul ootab siis ees üks tõeliselt Suur sündmus. No on mida oodata!;)
