Viimasel nädalalõpul kulmineerus mitu tähtsat sündmust. Mehel õnnestus lõpuks ometi seina sisse uksesuurune auk saagida. Seega ei tabanud meid nii suur tolmuuputus kui ma kartsin. Eks sellega ole tööd nüüd mitmeks lähemaks kuuks, kuid ammune plaan on ometi lõpuks nähtavaid tulemusi saanud.
Ja minu elus ja meie pere elus esimest korda saabus kure nokavahel väike imearmas ning imetüütu pikakarvaline (mustkollane)pikakarvaline taks.
Koer magab muidugi meie ,,magamistoas,, ehk siis voodis. Tema nimi on Sammy ja ta on kohe nagu uue lapse eest. Ninnu-nännu-nunnu...:)
Aga pühapäeval kutsus Reet mind Jerry Bocki muusikali ,,Viiuldaja katusel,, vaatama. See oli Georg Otsa nim. Tallinna Muusikakooli projekt ja peaosas Alar Haak- minuarust väga tugev esineja. Kõlas hästi ja tükk oli vägagi meeleolukas. Nii, et tänud igatahes!
Aga tegelikult läks kogu nädalalõpp ja ka viimased päevad selle ülijubeda ANATOOMIA eksami ootuse tähele all. Ehk siis lõpuks homme saan asjaga maha ja normaalset igapäevast elu elama. Sess kestab veel reedeni ja Efisko koolitused 18. detsembrini.
See, mis eriti meeldis, oli aga viiuldaja katusel ja kutsikas magamistoas.
