Täna täidab maad ja ilma lumise tuule lend, tormi märjad suudlused ja jäine embus. Ega ikka ei tahaks ninagi niisama väljapista. Jätsin isegi tormi pärast Efiskosse minemata. Mine sa tea mis pärast saab- kukub mõni vana puu veel kesklinnas pähe või loobub ühistransport äkki üldse korraga liikumast, longi siis öösel üksi linnast jalgsi koju.;)
Juba siis, kui õhtul Liisu lasteaias savitöid glasuurimas käisime, hakkas väljas igast suunast valget tolmu näkkukeerutama, vaata ise kuidas sa saad või midagi näed. Nüüd on akna taga tõeliseks mäsuks läinud. Looduse anarhia ja stiihia näitab ennast lähedalt.
Eile sattusin ootamatult ühte töösuhtesse, mis ähvardab juhusuhtest püsisuhteks kujuneda. Samas oli see suht tundmatus kohas vettehüppamine ja loodetavasti saab ikka seekord asjast asja ka.;)
Täna sain maha hindelise pedagoogika esseega. Esinesin ära. Suht kurnav on selliste vanameelsete õpetajate loenguid kuulata ja hästi tõsist nägu sealjuures päheteha. Olen ikka ,,õpetlaste,, osas väga valiv. Eks ole neid ju ka igasugu häid nähtud. Nii, et viimased päevad on olnud täitsa tibens-tobens.
Olen hakanud eristama minule määratud sündmusi ,,lihtsaltsündmustest,,
mis ümberringi voolavad. Lihtsalt teatud asjad jooksevad kuidagi õnneliku lõpuni või voolavad oma õigesse sängi. Nende asjade tajumine käib alateadvuse piiril,nii nagu see kullipilk asjadele, mis järgmise ööpäeva jooksul mu elust lahkuvad, ehk siis ärakaovad.
Igatahes näitab see tänane torm, et vahel kaotame oma ümbruse üle kontrolli ja lendame tuules nagu tolmukübemed või lumeräitsakad. Teisal jälle on kõik vastupidi. Kõik sõltub sellest kuidas sa oma elutormi kohtad- viha, tänu (nagu õppetund või nii) või pessimismi või etteheidetega. Nuta end välja ja alusta uut päeva nagu poleks midagi juhtunud. Kõik mis on vajalik muutub niigi iseenesest. Sinna pole su jaatust vajagi.
Torm leiab su nagu nuku lähimast hangest aguli sisehoovist. Ta võtab su hellalt oma käte vahele, äratab su üles ja katab su oma märgade suudlustega... Sa oled jälle paremakssaanud ja võid tormi toel puhastununa edasi minna. Olend ja polend...;)
PS. Aga mina olen soojas toas. Leban lambanahal ja radikas soojendab mu keha. Ja laternatest valgustatud akende taga (mis valendavad teravates purikates justkui lohe hambad) tormab valge tuisk läbi musta öö, nagu lummus. Ja õues käisin viimati kella kümne paiku öösel, siis mind veel õhku ei puhunud ja soojas autos oli ka hea olla. Aga minu mõtteis liikus üks lumme uppumise kujund, mida ma ei suutnud veel praegu sõnastada.
