Ja pimeduse aeg on käes.
Aeg, millal ei tahaks ujuda läbi pimeduse ja vihma, kuidagi ei tahaks, aga kuidagi ikkagi peab. Ja sünnipäevakuu on käes.
Inimesed tõmbuvad oma hinge peitu, nagu tigu karpi ja tänavatel on raske leida naeratavaid nägusid. See on see aeg... Kui aiast leiad veel viimase süüdimatu saialille või ulaka hiljapealejäänud ööliblika, aga üldiselt on enamik vaikselt läinud.
On masenduse ja sõnatuse aeg, mis tuleb lihtsalt üle ja läbi elada.
Ja aja üleelamise rohuks mulle on üks lemmiklaule ,,tättepoistelt,, Heiti Talviku sõnadele.
Ja siin ta siis on.
Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab, kuhu.
Sa uitad siis alla veel tänavaid valgeid
teel nälginud libudel näpistad palgeid.
Ja hõiskad kui poisike, silmates suli
kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli.
Sa viipad ta pimeda värava taha
ja jätad tal kübara, mantli ja raha.
Siis kaisutad teda ning taandudes ruttu,
kaod otsekui viirastus vihma ja uttu.
Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab, kuhu.
