Elasime eile lumememmede maailmas. Täna käisin jälle basseinis mediteerimas ja ujumas ja võimlemas. Toimus ka väga südamlik vestlus VHK juhtkonna keskel, kus arutati Lillekese gümnaasiumivalikuid ja võimalusi. Põhiliselt küll kiideti teda otsata ja ääreta (õpitulemusi) ning mina sain talle ka jälle kenasti toeks olla. Selles gümnaasiumis on veel üks eripära-seal on suhteliselt palju noori ja nägusaid meesõpetajaid ja ka välismaalasi. Kunstiõpetaja on näiteks hollandlane.
Vanalinnakool ja Filmiarhiiv on üldse keskkonnad, kus ma end alati vägagi koduselt tunnen.
Filmiarhiivis oli ka meil hiljuti ekskursioon. Näidati endisi retro vanglakonge ja kergestisüttivat ja üliohtlikku nitrofilmide hoidlat,vanu klaasist diapositiive. Kõike muud ka.
Aga nüüd on kohe-kohe käes uus suur lumememmede aeg. Seni sajab...
Lumememmede valu ja võlu,
sammumas vaipadel,treppidel, toas
hoidmas rõõmsate laste ligi
käekotid käes ja kübarad peas...
Ja lasteaeda me ei läe ei läe ja papamamma meid ei näe, ei näe...
/omal viisil/
