Luule see ei tule maailmamerest,
see tuleb su enda südameverest...
.........................
Täna pidasime sõbrannade ja lastega koos Lohusalu krundil mõnusat suvelõpupidu.
Sinna minnes kuulasime minu ühte lemmikut - siis Piaffi ja prantsuse akordionimusa. Nende sõnad on mul kogu õhtu peas tantsinud.
Siis korjasime ploomipuude alt kollaseid magusaid ploome, esimesi!;) Ja suveõunu a-la suislepp või martsipan. Pärast, aga ronisime tüdrukutega ürgmetsa-mäest üles ning läksime maailma avastama.
Ja mis me leidsime? Muidugi leidsime seal all orus imekena pulmapeo ülimalt šiki majaga aias, kesk mände ja meresümboolikat (ankrud, paadid)jne... See oli väga hea märk tänasesse päeva. Ja üldse. (Olid ju minu enda viimased pulmadki toimunud sealsamas Lohusalus aastal 1989). Pruut kummardas üle rõdurinnatise ja mõjus nagu Lumivalgeke või Tuhkatriinu oma esimesel ballil.
Leidsime veel ka ülimalt romantilisi külavaheteesid, mida varem pole tallatud ja laulsime kaasa seljatahajäänud pulmast kajavat: ,,Tüdruk, armastan päikest ja tuuli.,, Feeling..., mis!?!
Oma krundil grillasime toorvorstikesi, mis on ainsad vorstitooted (peaaegu) mida ma üldse naudin. Lastele ostsime Lotte tordi ja õunakooki mandlilaastudega. Anul oli kaasas imehead ja isetehtud värsket õunamahla ja Reedal mahedat valget veini, nimega Gran castillo-moscatel, medium sweet wine. Lõime koos lastega tantsu ja puhusime lõket ikka suuremaks ja suuremaks.
Mees oli ka täna hea, mahe ja taltsas.;) Tema muidugi ehitas oma palkmajale ,,lõputut ja igavest,, vundamenti.
Ööpimeduses, mis saabus juba pool kümme, ja kuidagi väga äkki(täpselt nagu Sitsiilias) peale rituaalset ühiskallistust, läksime laiali ja sõitsime läbi pimeduse tuledesäras linna tagasi. Tõotasime üksteisele, et järgmine suvi peab olema vähemalt sama hea kui mitte veelgi parem.
Lõppev suvi on olnud väga eriline, vaba, loominguline ja samas ka seljavaludest kantud. Ja soojus oli just piisav, et mitte iga hinna eest lõunamaale lennata!
Samuti leevendas see natuke mu kurbust olemata jäänud Korfu reisi üle ja tulemata jäänud töövõimaluste üle, mida ma, tõsi, väga ei otsinudki.
......................
Nüüd võiks natukene nutta,
Natukene naerda ka
Mõttetumad maskid maha võtta.
Olla lihtsalt olla, kallite ja inglite ja
Iseendaga...
