Tänaseks olid meil hoopis teistsugused plaanid, kuid mees võttis taas puhkuse ajal ootamatu töö ette ja seetõttu tuule suund meie jaoks muutus.
Hommikul käisime ostsime Pisile ära ilusa roosilise suveseeliku, mis just meie jaoks oli ammu ühes poes rippunud. Juuli lõpuks suveseelik, aga parem hilja kui mitte kunagi! Kuidagi kõik riided hakkavad talle väikeseks jääma ja lisaks teiste toodud riietele võiks ju olla ka mõni päris oma seelik. Suvine, lilleline, leifiga ja valev. Kas pole siis rõõmustav?!? Pärast siuglesime veel mööda Abakhani võlumaad ja ostsime puuvillaseid niite. No on ikka põnev kauplus küll. Õmblejate ja nobenäppude väike paradiis.
Kodus jäime siis jälle mõnuga omapead ja ma täitsin meeldiva kohustuse ning lugesin sõbrakese uue sõjaromaani läbi. Siinkohal kaks väikest katket ka:
,,Tuulemüha segunes lainetekohinaga. Viimaste öödega õige õhukeseks kulunud hõbedane sirp, mis sünkjas tumesinises laotuses pikkamööda liuglevate tintmustade pilveräbalate vahelt helkis, valgustas eespool laiuvat vetevälja oma ähmase külmsinise kumaga. Säbruliselt virvendav veepind põhjatuina näivate voogude kohal veikles jäises sädeluses kurjakuulutavalt ja mööda laugjat kallast pimeda sügaviku poole roomav hõre udulaam plinkis värelevalt järvepeeglilt heiastuvas läikes, luues mulje madalal veepinna kohal hõljuvaist vaimolenditest...,,
...
,,Kui nii, siis asetus kõik ju kenasti omale kohale. Tema isa osutab Ciriani vabastamisega Surmarüütlite Ordu võimu alt hindamatu teene Ehatähe Sõsarkonnale, kellele on ilmne seos nii Udude Saarel toimuvate müsteeriumide kui ka tõenäoliselt sealseid pühapaiku valvavate Väljavalitutega. Oma tänu märgina annab sõsarkond isale selle tunnustähe juhuks, kui too peaks sattuma ohtu ja vajab nende abi, ning Väljavalitud ilmselt siis aktsepteerivad Ehatähe Märki samamoodi, sellest ka see “kõrgeauline isand” ning sõnakuulmine. Ka selles, et taoline sõjasalk neile niisugusel kriitilisel silmapilgul appi jõudis, polnud tegelikult midagi imelikku, sest kui Kruppe keelatud maagia poole pöördudes ja ohtlikke vaimseid jõude vabastades endale surmarüütlid kannule meelitada oskas, siis võisid seda tajuda ka Väljavalitud, kelle jaoks oli see justkui appihüüe. ,,
.....................................
Sõnad on nagu kristallid, mis moodustavad vahel kauneid ja lummavaid kaelakeesid, kuid mõnikord moodustuvad ka nii maitsetud ja jubedad kombinatsioonid, et ajavad oksele. Näpud kurku! Õnneks on palju enam siiski harmoneeruvat, ilusat ja sisendusjõulist. Areng tuleb töö enda käigus.
Pärast möllasin jälle maalida. Nägin taas vaeva Pisi portreega (armastust on niivõrd raske papile püüda!) ja tegin selle taas ümber ning pärast ilmutasin veel ka päikeseloojangu pildi, mis on ju nii ülimalt hästi mällusööbinud.
Lilleke tegi rattaga avarii teisele ratturile otsasõites (või kes täpselt kellele), hullu midagi palju ei juhtunud, pigem said mõlemad hea õppetunni...
Pisi käib ja kallistab jälle, ta ütleb, et oleme värvide segajad. Värvide segajad nõiad, täpsustan ma...:)
Lisaks kõigele eelnevale on mul lugemislaual hetkel veel ka:
Mele Pesti ja Kristjan Janseni ,,Mate ja miljon mahla,, Lõuna- Ameerika muljetest ning Robin Sharma innustav ja sisendusjõuline ,,Pühamees, surfar ja tegevjuht,, mis räägib elu põhiväärtuste ülesleidmisest.
Sealt ka tänane lõpulause:
,,Meil kõigil, olgu me sõdalased või mitte, on kuupsentimeetrine võimalus, mis aeg-ajalt meie vaatevälja ilmub. Tavainimene erinebki sõdalasest selle poolest, et sõdalane teab seda ja püsib teadlikult oodates valvsana, nii et kui too kuupsentimeetrine võimalus ükskord nähtavale ilmub, haarab ta sellest kinni.,,
Carlos Castaneda
