Inimsuhetest ja millest iganes.
Täna sain ma veidral viisil korvi. Nimelt tuletati mulle meelde, et sina tegele kõigepealt oma seljaga. Õige meeldetuletus ja pealegi veel hooliv, kuid mul tuli kohe väikese lapse tunne peale, kes ise ka ei tea kuhu trügib ja milleks. ;) Ja siis need suured tädid ja onud peavad teed näitama ja õpetama, kust ja kuidas seda ületatakse. Ühesõnaga, sa oled nagu lihtsal viisil lihtsalt mahakantud.
Aga inimsuhetes käib harilikult kõik silmade kaudu, nii nais kui meessuhetes. Kas pole? Seda olen kohanud oma kümnetel pimekohtingutel vähemalt poolesaja inimesega. Tõmme tekib kas kohe, või ei teki seda mitte. Nii lihtne see ongi. Muidugi saab ka sõnaga võluda, kuid seljuhul jääbki suhe sõnasuhteks ja minu jaoks jääb ikkagi sõnadest suhte jaoks väheks. Tegelikult peavad inimesed ikkagi ka üksteisele meeldima. Ja mida rohkem seda parem.Minujaoks on tõmme või visuaalne meeldimine üks osa sellest, et keegi on ,,minu tüüp,, ja suhtlus võib jätkuda.
Kui nüüd siit edasi mõelda, et mis siis on sõprus ja südamesõprus neljakümnendates inimeste vahel? Varaseim sõbranna on jäänud mulle lasteaiast saati.Kuid üldiselt on kõigil oma kiired elud ja seetõttu kohtutakse enamasti vaid sünnipäevadel ja või käiakse mõnikord koos teatris... (pulmad ja matused stiilis). Siis võiks öelda nii, et suhted on arenenud sõprusest heaks tutvuseks.
Aga need, kes on millegipärast päevakorral, mis siis nendega?
Minuarust hakkavad siin oma osa mängima juhused. Kellega veab saatus rohkem kokku. Ühevanused lapsed, sarnane töö, sarnane mõtlemine vähemalt pooltes asjades. Või mõnes asjas eriline ühine missioon...:)Hobid, seltsid, klubid ja kuulumised. Siis tuleb veel arvestada, et asjad ja inimesed pidevalt muutuvad. Teatud asjad ammendavad, ka inimesed vahel, teatud inimesed arenevad rohkem paralleelselt ja püsivad ühel trajektooril.
Lähedane elukoht tuleb sõpruse puhul ainult plussiks! Eriti hea veel kui asutakse suisa kõrvaltänavas. Aga eelkõige on oluline ikkagi meeldimise ja sarnasuse faktor.
Mina kohtun oma sõbrannadega-sõpradega kuskil korra kuus kõige tihemal võimalikkusel kuni korra kvartalis või pooles aastas ehk isegi kõige tüüpilisemal juhtumil jne. Alailma ei suuda ma tõmmata selget piiri sõprade ja tuttavate vahele, sest üks läheb üsna sujuvalt teiseks üle ja suhted vahetavad ka rolle. Millegipärast on mu inimsuhted suht püsivad ja kui vahel teise samasuguse otsa trehvab, siis püsib suhe trajektooril kogu ülejäänud elu.
Aga ikkagi peab olema mõni ühine liitev hobi või huvitegevus, mida saaks koos teha-toimetada, ilma selleta taandub suhe vaid üksteisel külaskäimisse paremal juhul ja see ongi siis kõik.
Teine mõõde on muidugi inimeste meeldimise mõõde ja selle järgi polegi vaja väga tihedalt ja lähedaselt suhelda kui alati on ka harvad kohtumisedki kuidagi eriti kirgastavad ja inspireerivad.
Enamiku oma parimate sõprade-tuttavatega olen tutvunud tööalaselt. Vahel harvad erandid ka hobide kaudu. Näiteks ühistel matkadel on sõpradeks saadud. Loen ka oma harvad sugulased, kellega suhtlen, oma sõprade alla, sest nii see on. Reaalselt võib neid ,,minu mõistes,, tõelisi sõpru olla kuskil kümneringis. Tihedamini suhtlen neist küll paari-kolmega. Aga kui arvestada, et kolme lapse kasvatamisel oled sa seotud ,,kasvatusringkondade,, lastelaste ja kõigi sünnipäevadega, siis veel mõned hobid, nagu minu puhul erinevad koolitused, loengud, väike TAIZE usuelu, mõnikord jooga, siis tegelikult on suhtlemisruum üsna täis. Ja kui veel siia juurde arvestada võimalik töölkäimine ja sealsed arvukad kolleegid, siis polegi ime kui jäävad ainult sünnipäevad suhtlemiseks, ehk siis need va ,,pulmad ja matused,,.
Aktiivsuse osas üritan harilikult küll võimalikult tasakaalus püsida ja märkelugeda, kuid mõnikord jäävad ka mõned olulised märgid kahesilmavahele ja siis saadki naksti(!) vastu päid ja jalgu. Sõpruses on tore ka passiivne pool olla ja tunda teistepoolt tulevat aktiivset tähelepanu ja hoolimist. Mõnikord on tore just ühepoolselt hellitatud olla ja lasta asjadel iseseisvalt areneda. Lasta end tõeliselt taoistlikult suurel elujõel kanda ja mittemillessegi sekkuda.
Vaatasin, et blogikokkutulekul said pubiinimesed võitu. Seda ma kartsingi.:) Mina olen ise küll rohkem kohviku, pikniku ja veiniinimene, aga kes harilikult pubis ikka veini joob? ;)))
Pubid on küll viimased kohad kuhu ma satun, erandiks vaid mõnda iiri bändi kuulama.... Siin või Helsinkis, on ette tulnud!
