Kunagi ammu enne kui paljud blogid üldse sündinud olid, tekkis üks selline foorum nagu AKTIVISTID. Mina pole küll miski õige inimene aktivistidest rääkima, sest tegelikult käis pigem mu üliseltskondlik mees nende üritustel, kuid vahel ma ikka sinna mõne sõna kirjutasin ja ühele üritusele sattusin poolkogemata ka.
Mis see siis oli? Oligi hulk noori terava sulega aktiivseid inimesi, kes aegajalt mõnes kõrtsus kohtusid ja üritusi korraldasid ja samuti vaimukat foorumit ülalhoidsid.
Juba sellest ajast tunnen ma, et kus pidevaks vaimukustelennutamiseks läheb, seal on teine element kui see mida mina otsin. Ma lihtsalt pole nii üliseltskondlik ja pole seda ka kunagi olnud. Mul on natuke teine rida ajada.
http://www.l6kkeplats.net/viewtopic.php?f=8&t=7685
KUI aktivistide ajast tagasi vaadata, siis käis enamik meievanuseid ka malevas ja EÜEs, loomulikult ka minu ülimalt üliseltskondlik mees. Tema veetis seal üldse kõik võimalikud suved kuni kõrge vanuseni välja. Enne seda olid pioneeri- ja oktoobrilasteüritused. Tihti vesteldes praeguste ,,aktivistidega,, olid nad ka endised rühmanõukogu esimehed-naised ja muud kõigilenähtavad tegelinskid. Selleks lihtsalt peab oma õige soolikas sees olema.
Ja siis veel muidugi pioneerilaagrid, kus ka minul paaril korral osaleda õnnestus. Muidugi mangusin mõlemal korral poolepealt koju, sest kodumetsas oli minu jaoks kordades huvitavam.
Selline ma olen, kass kes enamasti alati kõnnib omapead ja oma teed.
Seltskondadega olen liitunud vaid siis kui keegi otseselt kaasa kutsub ja ka selget nähtavat mõnu on oodata, nagu näiteks saunaklubi või mõni kuulamis-õppimisülekaaluga suvelaager.
See, et mul on olemas üks lahe OMA punt, kellega mõnusalt pidu panna, kogesin samuti ära. See oli täitsa mõnus, aga lõpuks muutus kõik liialt rutiiniks ja ,,mõtteline,, seltskond lagunes. See aeg oli umbes kümme aastat tagasi.
Ja nüüd mõtlen peamiselt sellest, et oleks rohkem aega oma ,,üksildaste hobidega,,- laps, maalimine ja kirjutamine tegelda.
Sest aeg jookseb kogu aeg eest ära ja minutid-tunnid on meil kõigil siin elus loetud.
Nii, et minul endal seda pealkirjasesitatud küsimust pole. Küll tundub seda olevat paljudel ümbritsevatel. Ja ilmselt panevad nad rõõmuga just seltskonnatamise puuslikule oma pärja pähe.
