Asi hakkas peale väikeste mittevedamistega kui mõni sõber jaanituuril alt ära hüppas, Liisa suurelt mustalt sipelgalt näksata sai. Ja lõpuks veel mehel igasugu seiklusi ette tuli, nimelt tõmbas ta möödaminnes ühe auto kraavist välja, saades inimlikkuse eest Vanajumalalt täisarvu plusspunkte. Võtsime äsja Indiast saabunud hipi Kadi peale ja sõitsime Lohusalu rannale päiksesse pikutama. Sel ajal kaevas mees krundipeal ja mängis kohalikku Kalevipoega. Kadi rääkis oma värskeid muljeid ning kurtis viletsa tervise ja kaotatud kilode üle, mis tõesti tõsi oli. Ta nägi välja nagu luu ja nahk. Loodetavasti on põhjuseks vaid kõhuhädad ja muud kergemad viirused pluss aklimatiseerumine, nagu ikka...
Igatahes hakkas Liisu varsti Nele järele igatsema ja me asusimegi teele Anu põnevat talumaja avastama. Sõitsime mööda Nipernaadi radu, ehk siis kitsamaid maanteelõike ja käänulisi kruusateid metsade ning põldude rüpes. Kohtasime nii mõndagi hubast jaanilõket ja mõnusat seltskonda oma teel.
Kohapeal ootas meid aga tõeliselt meeldiv pilt. Raplamaal asuv metsatalu oli tõeline ,,hea nõia maja,, suurte kuuskede embuses. Puujuurikad väravas, lähim talu eitea kus,jõgi maona majaümber, väike poollagunenud saunake õuepeal, uksepeal Anu ja ema kuuma pizza ja mäetäite ülimaitsvate kookidega. Süütasime üheskoos aias ka väiksema jaanilõkke ning lapsed kiikusid õunapuu okstel. Suurem seltskond kogunes mõni talu edasi ja mees läks sinna edasi, jättes naised hämarasse raudrohuteed jooma ja ilma asju arutama. Majas oli küll ka elekter, kuid see käis juhtmetega pikenduse kaudu ja meenutas piltide järgi minu lapsepõlvemaja ehitusaegu. Igatahes vinge ja sünge oli, pole midagi öelda.
Ja lõpuks ronisime katusekambrisse, mis sellel ööl kogunisti meile kuulus, magama. Korra tuli ka koheva sabaga kollane kass ja tegi meiega tutvust, tuues mulle kollase kassi unenäo. Ja seljavalu oli nagu peoga pühitud. Isegi valuvaigisti jätsin esimest päeva ära.
Öösel kruutasid sookured ja laulsid linnud nagu rohelises dzunglis ümberringi, all ja ülal.
Hommik tuli kuuma ilma, kuuma kohvi, mõduga ja taas huvitavate vestlustega vanajumala seljataga. Käisime lastega ka lähemal allikal, rabajärve ülesotsimine jäi järgmiseks korraks. Leidsime mõned ööviiulid ja teisi lapsepõlvelilli orhideede seltskonnast. Lauataha ilmusid vestlusringi kordamööda ka Anu suured vennad.
Sai üle hulga aja paljajalu rohul trallata ja tagasiteel käis mees isegi Maidla järves ujumas. Meie Pisiga mängisime konnapoegadega peitust.
Sellisest paradiisist roheluses ei osanud ma igatahes unistadagi... Nüüd on lähemaks ajaks vähemalt jaanimise koht küll leitud. Midagi paremat andis igatahes üldse väljamõeldagi.
Unistuste Jaanid, mis muud!
