Täna sain siis sauna ka. Nii otse kui ülekantud tähenduses.
Peale maiseid veenaudinguid koju jõudnud, tabas mind selline üksilduse hoog, et sure või ära. Ma tundsin, et kõik, absoluutselt kõik sõbrad on mind hüljanud ja istusin maha, et oma mõttes suhete suurpuhastus läbiteha. See ikka aitab. Tavaliselt. Siis leiad ikka varjatud arenguid, potentsiaali..., seal kus ei osanud. Ja nihutad mõned etturid elumängus rahulikult eesliinilt tagalasse.
Lisaks sellele tuleb koju mees, kel samuti on paha tuju ja kes sind sellega üle valab, nii, et kõik muutub korraks mõttetuks. Õnneks käib su ümber elu edasi. On lapsuke, keda kallistada, rotid, kelle elurõõmu ja lusti imetleda, on Päike aknataga, kes kannab endas läheneva suve julgeid sosinaid. On raamatud, mida sa ei suuda haarata.
Siis jõuab sinuni veel üks tagasilöök-teadmine inimeste vastutulelikkuse piiridest, reaalsetest piiridest muidugi. Ja sinuni jõuab reaalne teadmine omakasu maailmast. Kui sa oled keegi ja sind otseselt vajatakse, siis oled sa olemas - kui sa oled läinud ja eemal, siis pole sind tegelikult olemaski. Sellistes suhetes. Lõppeb ka vastutulelikkus, ükskõik kui sügavalt sa ka ei koogutaks. Su paluvatesse pihkudesse asetatakse kartuli asemel tuline süsi. See tunne ja teadasaamine on kurb. Ja vat ongi.
Pärast tuleb koju Lilleke, siis vanem tütar ,ja räägib, et tal on identiteedikriis. Et pole absoluutseid tõdesid ja on vaid küsimused. Ja see kõik on sullegi nii tuttav, otsekui oleksid isegi alles alustamas õitsvas nooruses oma UUT elu.
Oled taas alguses oma mustast august välja, nagu ikka, palju kordi, pidevalt.
Kõike ei saagi sõnades väljendada. Just seepärast, et paljud asjad jäävad täpselt sõnade vahele, sõnade taha. Neil polegi otseseid vasteid.
Seepärast inimesed tormlevadki koguaeg elu rattas ringi, et mitte mõelda sellistest asjadest, et neid mitte näha, et mitte esitada endale neid raskeid küsimusi. Küsimusi, millel on korraga mitu vastust.
Nagu ikka, aitab ka seekord rääkimine vaikuse keeles...
