Et siis ei tule selle romaani ,,Ärkamised,, blogikaudu kirjutamisest midagi välja. Kasvõi siis juba seetõttu, et see on mõeldud kaleidoskoopilise ülesehitusega ja pool tekstist on juba olemas. Tuleb kirjutada ainult teine pool, mis peaks koosnema samuti erinevaist ja mitte-eriti seostatud killukestest. Ja igapäevaste asjade vahele on neid suht mõttetu klikkida. Aga küll ma midagi välja mõtlen. Lastelugude ja rännulugude kohake on samuti loodud.
Täna oli siis selline siblimis-sebimis päev. Ühtlasi sain Liisa lasteaias toimunud emadepäeva peolt ka imekena kaardikese, käevõru ja vallatu joonistuse. Loeti ette ka laste ütlemisi-mõtlemisi oma emade teemal ja minu lapsuke oli muidugi targalt teada andnud, et tema emme on töötu. Või emmel ei ole tööd! See kõlas väga üllatavalt, kuna ise ta on ju nii rahul, et saab nüüd palju enam kodus olla ja loomulikult palju-palju enam emmega koos tegutseda kui ületöötanud emmega. Ehk oligi see varjatud komplimendina mõeldud. Minu kõrvadele aga kõlab sõna ,,töötu,, küll äärmiselt solvavana, sest kui ,,rahvalik kaastunne,, kõrvale jätta, siis ega üks normaalne inimene ju ikkagi kunagi nii madalale ei lange, et ta töötu oleks. Veelgihullem veel koondatud töötu, eks.;)
Ei no vahet pole, et suveks lähen taas tööle. Lähen kui tahan, selles mõttes. Ma veel mõtlen kui kauaks, aga natuke võiks uut praktikat kogeda küll, seda enam, et mul ju niikuinii erialavahetus plaanis.
Tegelikult kui igahommikustest korralikest seljavaludest lahti saaks, siis võiks elu olla päris ilus ja veereda nagu hernetera. Ikka kuldkollasele kevadele vastu!
