Meenutaks lähiaegu, enne kui see Unustamise maale ärakaob.
Nädalalõpul oli meil taas tore maalkäik lastega. Laupäev enam eriti ei meenugi, kuid pühapäev oli igatahes imeline. Põletasime kulu, müttasime mereääres ja nautisime esimesi õisi- lumiseid kellukesi siis. Metsaalt leidsime seekord valgemummulisi harakasulgi, tuleleegid aiamaal lippasid rahulikult ja pool heinamaast sai kenasti suurest heinast vabaks. Lapsed ehitasid onni, Marcus sai kõvasti naelu toksida ja mina rehitsesin nii, et nahk märg. Ka need rabakanakandidaadid, imeilus punase kulmuga isalind oma kahe ilmetu kanaga olid kohal ja õnnestus neid ka seekord fotokasilma sisse püüda. Kuskilt alati ilmuv hall kiisu ja must soliidne koeravanamees olid samuti kohal. Ja loomulikult ei saanud jätta taasimetlematta Jägala-joa päikesesillerdavat veekuningriiki.
Aga täna õnnestus siis taas ärakorraldada üks villatekiesitlus. Kõik oli viimase peal. Keegi ei hilinenud, Tähetorni restoran ise oli super, eriti veel see lühter laes ja laua kohal ja praad oli muidugi omaette elamus, nii hõrk lihavalmistus ja lisandiks veel muuhulgas ka apelsinilõike... Oh seda jeed! Kingiks seekord hoopis vihmavari, nagu oleks keegi lugenud mu eelmise katkiminekust. Igatahes ostsin ma ära selle radikuliidivöö, mis seni mõnusalt mu seljal istub, ega lase ühtki valu ligi. Ja nii see on.
Täna oli ka viimane ettevõtluskoolitus. Viiekümnest alustajast allesjäänud viis olid lauaümber ja läks muidugi vähe privaatsemaks jutuks. Lõpuks sain kuulda ka komplimenti, et tore oli tutvuda ja küsiti lausa mu nime. Muidugi oli see küsija mees. Igati kena vahel sel kombel tähelepanu saada. ;))
Liisu vahvam mäng on hetkel kollast punakuldsete täppidega imeõhukest mänguliblikat õhku visata ja nii kilgates ,,liblika õhulendu,, mängida... Kevad tuleb!!!
