Siin ma nüüd siis olen. Sama tark, nagu ennegi. Hulk aega vaikinud ja mitte midagi kirjutanud...
Igatahes hakkan ma siia ärkamiste alla kirjutama nüüd nii ühte kui teist. Ka romaanikest ja lastelugusid ja elutõde. Nii nagu torust tuleb... Miks ma vahepeal aja maha võtsin? Tegelikult oli eelmise blogi lugejaskond läinud liiga laiaulatuslikuks ja ma ei saanud enam korraga kirjutada seda mida ma tegelikult tahtsin. Mingi klaassein oli ees.
Nüüd, alates taas nullist, on see igatahes hulka lihtsam. Jätan maha oma vana elu, nagu liblikas kesta ja jõuan oma hingekeskmele lähemale.
Samas oleks ka huvitav näha kas elavneb suhtlemine mõnede inimestega, kes seni vahepeal mugavalt kogu info vaid blogist kätte said. Ja kui ei, siis ongi ehk niimoodi parem.
Sest mida õieti teha ükskõiksetega?
Panen siis kirja vahepealse aja märksõnad, kuniks tekib neid aega lahtikirjutada...
Mehe Lõuna-Eesti tuur halvatud isa vaatama ja kolm naist 22-tunni jooksul. Surnukssõidetud kits tema koduteel kui vihjete vihje. Ostan värve ja asun taas maalima, leides oma ürgse keskme. Pisi suur sünnipäev Batuudikeskuse Skypargis, mis meenutab Sitsiilia tänavat või loomaaeda, kus kõik loomad korraga lustakas jooksus. Rõõmsad lapsed ja palju õnnelikke Barbisid peeglikapil. Kolmas kord Jägala joal ja sealsed väikesed ilmametamorfoosid. Orhideenäitus lõhnades-värvides.
Väga head ja TASUTA ,,Jumala aedade,, slaidiloengud Kaarlis- stuupadest, Athose mäest, Istanbulist ja see kuidas mõne tunniga targaks saada. Laste muinasjutuhommik, ehk Petja ja hunt.
Ja kõige lõpuks. Valmistun elama ilma jooksva sularahata ja ka pangakaardil oleva rahata,säästan kogu oma sissetuleku ehk vaimne eksperiment on alanud...
